Valeuudiste ajalugu 1: enne trükipressi

Informatsiooni koidik

Mõistes, kuidas joonistada ja kirjutada, avastas inimene uue viisi, kuidas teistega suhelda – hoolimata ajalistest või ruumilistest piirangutest. Võib olla lihtne edastada oma sõnumit kellelegi, kes on samas ruumis – kui nad räägivad sama keelt –, kuid kaugel asuva inimesega rääkimine on ilma mobiiltelefonita keeruline. 

Teabe kodeerimine keele abil muutis inimeste suhtlemisviisi igaveseks. See võimaldas neil rohkem ette planeerida, kokkuleppeid sõlmida ja mälestusi üles märkida. Uue tehnoloogiaga kaasnes ka uus võim ehk võim luua, kontrollida ja jagada teavet.

See võim ei olnud kõigi jaoks kättesaadav – mõelge näiteks iidsetele egiptlastele. Te olete võib-olla kuulnud Ramsesest, Tutanhamonist või Kleopatrast. Kõik need inimesed olid kõrgest seisusest, kuningad ja kuningannad suurest tsivilisatsioonist, mis kestis umbes 3000 aastat. Esitades end võimsate inimestena, lootsid muistsed juhid veenda tavakodanikke endale alluma. Ometi ei tea me palju "tavalistest inimestest" Vana-Egiptuses. Võim selle üle, mida tulevikus mäletatakse - toimunu üles kirjutamine, kunsti tellimine või püramiidilaadsete hauakambrite ehitamine – oli valitsejate käes.

Iidsed valeuudised

Valeuudiste ajalugu algas, kui inimesed jõudsid arusaamast, et nad saavad teavet enda kasuks manipuleerida. Me kõik oleme seda mingil määral teinud, näiteks jutustanud lugu, mis meid parimas valguses ei kujuta, pisut ilustatud viisil. Keisrite ja impeeriumide vallas võib muudetud tõde aga muuta ajaloo käiku. 

Iroonilisel kombel on savitahvlitele või papüürusrullidele talletatud lood iidsete juhtide tegudest üks vähestest allikatest, mida ajaloo mõistmiseks kasutada. Ükski teine allikas, näiteks arheoloogilised artefaktid või geoloogilised andmed, ei sisalda nii palju üksikasju kui tekst. Seepärast nimetavad ajaloolased aega enne kirjapildi leiutamist "eelajalooks" – aega enne kirja pandud ajaloo algust.

Kuidas infot levitati?

Enne trükipressi või internetti oli teabe levitamine palju keerulisem kui tänapäeval. Mineviku valitsejad kasutasid mitmesuguseid meetodeid, et sõnumeid teisteni viia. Kuigi need olid kasulikud lähtepunktid uudiste levitamiseks, said inimesed peamiselt infot siiski suusõnaliselt.

Sõnumitoojad

Vana-Pärsias kasutati jaamade võrgustikku, mille erinevad punktid olid üksteisest päevase ratsasõidu kaugusel. Ratsanikud, keda nimetati angaros’teks, vedasid sõnumeid jaamast jaama, mis võimaldas sõnumil läbida 2699 kilomeetrit Susa ja Sardise vahel üheksa päevaga.

Kaupmehed ja reisijad

Liikuvad inimesed kandsid endaga kaasas rohkemat kui ainult kaupu ning olid antiikajal oluline teabeallikas.

Kunst

Tänapäeval võite oma telefoni kaamerarulli uuesti läbi vaadata, et taaselustada väärtuslikke mälestusi. Varem eelistasid riigijuhid kasutada kunstnike abi, et oma mälestusi jäädvustada ning isegi pisut ilustada. Näiteks hõlmavad Egiptuse seinamaalingud ja gravüürid laia teemade ringi, sealhulgas religioon, sõjapidamine ja inimeste tööülesanded.

Linnakuulutajad

Kujutage ette, kuidas keegi seisab turuplatsil kasti peal ja karjub – just see oli linnakuulutajate ülesanne, sageli poliitilise võimu või usulise juhtkonna nimel. Vana-Rooma kuulutajad tegid teadaolevalt teateid turupäevadel.

Savitahvlid

Vana-Roomas kirjutati uudiseid ka savitahvlitele, mida nimetati Acta Diurna’ks (ehk "igapäevased tegemised") ja mis paigutati Rooma foorumile. 

Sõnumid müntidel

Olete kunagi mõelnud, miks on müntidel kujutatud kuninga või kuninganna nägu? Alates sellest ajast, kui münte 7. sajandil eKr Anatoolias kasutama hakati, kasutati neid selleks, et anda inimestele teada uue valitseja võimuletulekust. Lisaks sellele vermisid võimulolijad münte, et levitada muid sõnumeid kogu oma impeeriumis.

Kolm võltsuudistega seotud juhtumit enne trükipressi leiutamist 

1274 eKr—Kadeshi lahing

Vaarao Ramesses II, kes elas aastatel 1303-1213 eKr, ei olnud hetiitide, oma naabritega,, parimais suhetes. Ramesses II nähti Vana-Egiptuse ühe võimsaima vaaraona ja tema maine uskumatu kindralina aitab selgitada, mis järgmisena juhtus. 

Lahing Kadeshi juures (tänapäeva Liibanoni ja Süüria vahelise piiri lähedal) lõppes egiptlaste ajaloolise võiduga hetiitlaste üle. Egiptlased mitte ainult ei võitnud, vaid mõned üleskirjutused räägivad isegi sellest, et Ramesses võitles lahingus suuresti ise, vajamata teiste abi. Pärast lahingut andis Ramesses korralduse koostada kaks võitu käsitlevat teksti, mida ta levitas hoonete seintel– sealhulgas reljeefidega kirjaoskamatutele – ja papüürustel olevatel üleskirjutustel. 

Tänapäeva ajaloolased ei ole Ramesses II võidu suhtes siiski nii kindlad ning vaidlevad isegi selle üle, kas nimetada seda viigiks või kaotuseks. Egiptlased ei okupeerinud hetiitide territooriumi pärast lahingut ja kulus 15 aastat, enne kui kaks impeeriumi sõlmisid rahulepingu, milles ei mainitud kummagi poole võitu. Hetiidi kuninga ja Ramesses II vahelistes erakirjades küsis esimene, miks Ramesses käsitles lahingut kui Egiptuse võitu. Ramesses vastas, et lahing oli tõepoolest olnud mõlemale poolele raske. 

Arheoloogilised tõendid seavad kahtluse alla ka Ramesses II vägiteod Liibüas. Sõjategevuse jälgede asemel viitavad tõendid sellele, et egiptlased karjatasid karja ja koristasid vilja sügaval Liibüa territooriumil – sõja ajal oleks see olnud väga ebatavaline.

Reljeef Ramesses II templis Abu Simbelis. Ramesses tapab üht vastast ning astub samal ajal teise peale. 

32–30 eKr—Octavianus versus Marcus Antonius 

Julius Caesari lapsendatud poeg Octavianus ja Caesari endine väejuht Marcus Antonius võitlesid selle üle, kes oleks Caesari õiguspärane järeltulija pärast tema surma. Octavianusel oli palju võimu impeeriumi lääneosas, sealhulgas Roomas. Marcus Antonius oli kõige võimsam osapool impeeriumi idaosas. 

Oma võitlustes ei kasutanud kaks meest ainult relvi. Octavianus süüdistas Marcus Antoniust selles, et ta ei austa Rooma väärtusi, osutades mehe külluslikule eluviisile Egiptuses ja tema afäärile Kleopatraga. Ta esitas senatile ka dokumendi – siiani vaieldakse, kas see dokument oli tõeline või mitte – ning väitis, et tegemist on Marcus Antoniuse testamendiga. Dokumendis oli kirjas, et Marcus Antonius soovib olla Rooma asemel maetud Egiptuse vaaraode mausoleumi Aleksandrias, Egiptuses. Samuti lubas see suuri maa-alasid tema ja Kleopatra lastele.

Octavianus lootis veenda rahvast, et Marcus Antonius ei ole sobilik järeltulija suurele Caesarile. Ta kasutas kuulujuttude levitamiseks luuletusi ja loosungeid müntidel. Kuid just tema kõne veenis senatit kuulutama Marcus Antonius reeturiks ning alustama sõda mehe ja Kleopatra vastu. 

Actiumi sõda pidi olema Vana-Rooma viimane sõda. See lõppes, kui Octavius piiras Marcus Antoniuse ja Kleopatra Aleksandrias sisse ning mõlemad sooritasid enesetapu. Octavianusest sai Rooma keisririigi esimene keiser, muutes oma nime Caesar Augustuseks.

1475—Simonino-nimeline poiss

Kuigi mehaaniline trükipress oli selleks ajaks juba leiutatud, ei mänginud see selles loos veel rolli. Kui Simonino-nimeline poisslaps tänapäeva Itaalias Trento linnas kaduma läks, teadis preester Bernardino da Feltre, kes seda tegi – juudid! 

Preester oli veendunud, et juudid mõrvasid lapse, kuna soovisid paasapüha ajal tema verd juua, ja kuulutas seda uudist oma kantslist. Paljud juudid arreteeriti ja viisteist inimest põletati selle kuriteo eest tuleriidal. Siiski kerkis väike probleem. Kogu lugu oli vale!

Kui paavstkond sai aru, mis Trentos toimub, püüdsid nad juudi rahva vastu toime pandud julmusi peatada, saates linna oma esindaja. Kuid kohalikud võimud ei andnud järele ja mõtlesid välja veel kohutavamaid lugusid, milles süüdistati juute kõikvõimalikes kurjades tegudes. Nad kuulutasid poiss Simonino isegi pühakuks ja omistasid tema pärandile sada imet. 

Tänaseni on antisemiitlikke inimesi, kes väidavad, et Simonino tapsid juudid.

Kolmel trükieelsel ajakirjanduslool on midagi ühist: kõik need sisaldavad võltsitud uudiste elemente. Selle harjutuse käigus analüüsivad õpilased neid lugusid.

1. Jagage klass 2–3-liikmelisteks rühmadeks.
2. Jagage kolm näidisjuhtumit rühmadele laiali. Veenduge, et igale loole määratakse võrdne arv rühmasid.
3. Rühmad vastavad oma juhtumi kohta järgmistele küsimustele. Neid julgustatakse tegema täiendavat uurimistööd.
   1. Kes levitas lugu?
   2. Kuidas nad seda lugu levitasid?   
   3. Millist eesmärki nad püüdsid selle loo levitamisega saavutada?
   4. Kui edukad nad oma eesmärgi saavutamisel olid? 

Klassiga arutatakse kolme näidisjuhtumi kohta esitatud uurimisküsimusi.

• Miks suutsid võimsad inimesed võltsitud uudiseid tavalistest inimestest paremini toota?
• Millised olid erinevused kolme valeuudistega seotud juhtumi vahel?
• Millised olid sarnasused kolme valeuudistega seotud juhtumi vahel?
• Milline valeuudiste juhtum oli teie arvates kõige edukam ja miks?
• Milline valeuudiste juhtum oli teie arvates kõige vähem edukas ja miks?